14 detsember 2017

Kus kõik käivad, aga keegi tunnista seda...

Haige reisilektüür sai seekord kokku... 

Lisaks passin veel raamatukoguprogrammis, sest täna on ilmselgelt see päev, mil laenutusse tuleb Õnnepalu. Raamatukgutüdrukutel on täpselt 20 minutit aega pärast tööpäeva algust, et see laenutusse anda ja minul täpselt 10 minutit aega, et sinna joosta, siis jõuaksin veel lennukile ka.
Küünte närimise koht.

13 detsember 2017

"Sinine mägi" Eva Koff


Hea romaani tunnuseks võiks olla, et see pakub väga erinevatele sihtgruppidele naudingut, ma mõtlen. "Sinine mägi" on selle hea näide. Ei ole küll lõpuni kindel, kuid mulle tundub, et lembekate austajad ehk leiavad ka siit oma. Need, kes armastavad ajaga mängimist (mina-mina! tahaks hõigata), nendele on oma maiuspala. Vähe sellest, et siin vaadeldakse kolme eri põlvkonna naisi, on omakorda ka iga kõnealuse naise liin löödud kronoloogiliselt segamini. Kui lugeda raamatut väga pika perioodi jooksul, siis võib see veidi segadust külvata, ent mind ei häirinud kordagi.
Romaani - ikka selle hea romaani - puhul meeldib mulle, kui sisse tuuakse mõni spetsiifiline ja soovitavalt minu jaoks natuke uudne valdkond. Siin oli selleks konkreetselt kaks teemat: meditsiiniline pool, mis suisa kahel erineval ajastul kajastatud, ja teiseks üks fanaatiline Aaviku keeleuuendustes kümbleja noormees.

Seoses noormehega oli mul ka omamoodi déjà-vu hetk. Alul olin segaduses, et kuidas saab mul ühest raamatus verbaalselt kujutatud olengust nii selge äratundmishetk tekkida, ent mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja ma mõtlesin. Mina, suur Mothanderi talendi austaja, olen loomulikult kõiki tema maakeelde ümber pandud raamatuid täie naudinguga lugenud. Ja tõepoolest on ta kord kirjeldanud üht Toompeal aset leidnud pidu, mille puhul eriliselt mainis läbi plangu sisse tehtud värava tülikat pidusse minekut.
Ent see polnud veel kõik. Mothander - minu mäletamist mööda, mul pole hetkel seda raamatut käepärast - jutustas ka sulnist suve (augusti?)ööst, kuidas seltskond valgus välja terrassile, kust avanes vaade linnale. Mul on mingil põhjusel ka kujutlus, mis majast konkreetselt jutt käis, kuid ma pole kindel, kas lugesin seda tollest raamatust või mõtlesin ise välja :)
Kuid hoolimata mu kalli Mothanderi kuritarvitamisest mulle see raamat siiski meeldis. Isegi väga. Ja nagu näoraamatus juba mainitud sai, siis ootan põnevusega, mida pakub selle sama romaanivõistluse võitnud töö ("Serafima ja Bogdan" Afanasjevilt), "Sinine mägi" oli nimelt II koha vääriliseks hinnatud.

11 detsember 2017

"Mehetapja / Süütu / Vari


Tulin just kinost. Kärdlast. Kino nimi ei ole ametlikult muidugi Kärdla, vist Hiiumaa Kino või midagi sarnast. Ammu ei olnud käinud, viimati "Novembrit" vaatamas. Ja nüüd võite ette kujutada, mida ma tunda võisin, kui algas film. Samasuguses must-valge-hallis võtmes, räsitud, raagus, sünge, müütilismüstiline... Siis oli kaadris Rea Lest. Jälle. Siis Jörgen Lest. Jälle. Siis Katariina Unt. Jälle. Kusjuures nad näevad üsna samasugused välja kui "Novembriski". Ent sellega kogu see segadus ka õnneks lõppes. 

Edasi oli puhas nauding. Esimene ja teine lugu olid nii võimsad, et ma end eriti kogudagi ei suutnud. Need pikad ja sugestiivsed kaadrid imesid vaataja endasse. Eestimaa süngus kogu oma ilus oli kuidagi kole äkki ja suurelt mu ees. Ja noore naise ehe meeleheide. Risttee. Kaasa mängimine. Ise olemine. Võitlus.

Kolmas lugu oli juba kraad segasem. Kõik ei jõudnudki minuni, aga eks ma ole ka ehk liiga harju keskmine vaataja. Kohati liiga diip siis, ütleme nii. Lisaks muidugi tagumikutunnetus, sest pea kaks ja pool tundi ühel kohal istumist ei ole teps mitte kerge. Isegi teatris lastakse vahepeal puhvetisse. Nii et mine sa võta kinni, kummas see asi oli. Aga eks ta veidi segane ja tänapäevaselt keeruline oli, see lugu kokku. 

Aga kaadrid ja mitmedki võtted olid ülivinged.

Rohkemat ei räägi, lühikese ja üldise sisutuvustuse panen siia - kui ahvatleb, siis on õige mõte minna ja ise üle vaadata.


"Mehetapja" on 19. sajandi keskkonnas jutustatud lugu noorikust Maarast (Rea Lest), kes abiellub traditsioonide kohaselt isa valitud mehega. Pulma eelõhtul saabub külapoiss Saska (Jörgen Lest) Maara aida ukse taha, et nad koos põgeneksid, kuid uks jääb suletuks. Seepeale lõhub Saska Maara isakoju viiva silla, kuid kosilane jõuab ikkagi kohale ja pulmad peetakse. Pulmaööl võtab Maara aga hobuse ja läheb Saskat otsima.
"Süütu" tegevus toimub Teise Maailmasõja järgses Eestis. Peategelane Elina (Rea Lest) on noor väljasaadetud ingerlanna, kes elab koos vanaemaga ja töötab söekaevanduses. Kui hakkavad levima jutud ingerlaste võimalikust edasisaatmisest, saab Elina kaks pääsemist lubavat pakkumist. Ta valib fiktiivse abielu kohaliku noormehe Heinoga (Risto Vaidla) ja jääb paigale, kuid võimuorganid hakkavad nõudma tõestust nende kooselu ehedusest.
Kaasajal või arhetüüpses sürreaalsuses aset leidev "Vari" on noore naise Luna Lee teekonna lugu. Ta kirjutab oma käele ema telefoninumbri ja lahkub kodust. Teel kohtub Luna Lee rekajuhi, näitlejatepaari ja jumalasulasega, kes viib ta esmalt sõbra juurde baari ning seejärel pühakotta. Samal ajal kogunevad inimesed mereranda päikesevarjutust jälgima.

10 detsember 2017

"Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" Jaak Jõerüüt

Novellid meeldisid mulle enam kui see lühike romaanijupike. Pealkiri on siiski täistabamus!

Novellidest mitmed olid siiski täiesti elulised ja seepärast kunstiliskirjanduslik nauding jäi saamata. Ma täpsustan, need teemad olid varem kajastatud ja tuttavad, ehk seetõttu ei suutnud ma neid õiges võtmes lugeda. Mõni seik oli tuttav ilmselt JJ enda sulest, mõni teine VL lugudest. Eriti muidugi see ving ja hala väikese riigi madalapalgalise saadiku raskest elust. Kui see laoti letti "Varjuteatris", võisin teatud mööndustega sellega leppida, ent sama laul jälle ja jälle... no ma ei tea. Iga koduta - ka ajutise, renditud, viletsa - jäämine on alati ootamatu ja valus ja tõotab rohkelt sekeldusi. See on tülikas nii kodus kui ka võõrsil. Ka finantsiliselt on see sageli keeruline. Ma ei arva, et iga kodueestlanegi saab (piltlikult väljendudes) jalaga unelmate elamispinna ukse lahti lüüa ja rahapaki lõdva randmega lauale virutada. Pakun, et õige vähesed saavad nii toimida. Või siis see pesumaja/keemilise puhastuse/triikimise teema... Neid ameteid, kus keskmisest korrektsem väljanägemine on oluline, on mitmeid, kahjuks ei ole paljudel neistki olmelised küsimused hõlpsasti korraldatavad. See ongi elu praktiline pool, millega oleme sunnitud tegelema, elades samal ajal edasi oma töö-, pere-, era- ja mis iganes muud elu. Ega kellelegi ei koputata õlale, et kuule mees, sa jääd korterist ilma ja triiksärke pead ka ise pesema, et võta end vahepeal nüüd töölt vabaks, lahenda oma probleemid ja kui elu jälle rööpas, tule siis tagasi. 
Kui tuleb veel mõni raamat, kus selle üle kaeblemine jätkub, siis ma vajan vererõhualandajat, ausalt.

Autori suhted isaga meenuvad mulle ka kuskilt varasemast kirjatükist, küllap mingist eluloolisest. Seekord põimitud novelliks. Saan aru, et see okas on kõvasti hinges kinni. 

Poska novell pakkus loomulikult meeldivat äratundmist, seda puhtalt subjektiivsetel põhjustel. Alates esimestest lausetest oli mul reaalne pilt silme, sest autorit kohtan ma sageli tõepoolest sellel trajektooril. Poska monument, eriti selle poolik, kivisse raiutud samm, elavdab minugi mõttelendu. Paberile need mõtted veel jõudnud ei ole muidugi, ei jõua ka.

09 detsember 2017

"Maakera kuklapoolel" Bill Bryson


Põhjalik ja muhe ja Brysonile omaselt teravkeelne ja -meelne, ent jah... eelduseks on ikkagi ka lugeja sügavam huvi Austraalia vastu. Mul see kahjuks tänini puudub ja seepärast jäi elamus lahjaks. Ma lihtsalt niiiii väga ei tahtnud lugeda sellest kontinendist, aga samas tahtsin Brysoni lopsakat teksti. Puhtalt minu kiiks, eks ole. Aga kellel on ees reis, tööelu, õpingud, abielu vms pöörane plaan seoses Austraalia või austraallastega, siis igatahes (meeldivalt!) kohustuslik lektüür, teisi raamatuid polegi sel teemal vaja.

08 detsember 2017

"Nägemine on nähtamatu" Eduard Tüür

Hirmus hea ja minulik lektüür!

Aga ma alustan kaugemalt. Minult küsitakse nii mõnigi kord, et mille järgi või kuidas ma valin, mida lugeda. Ilmunud raamatud ei ole mingi eriline saladus, kuid ma saan aru, et nende hulk on tõepoolest liiga pöörane, et eeltööta lihtsalt midagi haarata. Nii ma siis aeg-ajalt viskangi pilgu peale Rahva Raamatu veebipoele või mõne lemmikuma kirjastuse kodukale, mõni kirjastus saadab otse meilile järgmisel kuul ilmuvate raamatute nimekirja. Muud imet ei olegi. Mõned sarjad on juba hinge pugenud ja neis ilmunud uusi asju haaran peaaegu pimesi: Põhjamaade romaan, Punane raamat, Moodne aeg (viimasel ajal küll vist liiga moodsaks muutuv), Minu-sari, Aja lugu jt. Mõne üksiku pärli leian ka teiste raamatuhullude blogist. Siis on veel eelistused riigiti, skandiaavlased esireas loomulikult :) Ja siis on mõned välistavad tegurid - krimkad, ulme, prostad lembekad ja enamus elulugusid. 

Ja siis jääb käputäis kogemata või naljakaid teid pidi minuni jõudnud raamatuid. Kõnealuse raamatuga läks just nimelt niimoodi kentsakalt. Asi algas vist Õnnepalu raamatu esikal, kus ma juhtusin pealt kuulma, kui Sauter tutvustas päevakangelasele üht karvast meest. Minu jaoks tundmatu nii mees ise kui ka tema nimi. Esitluse lõpus laekus sinna ka mu kaaslane, kes jäi samuti seda karvast meest vaatama ja küsis minult - kes ma ju kõike alati tean! -, kes too on. Ma siis sain teadjalt ühmata, et Eduard Tüür, noh umbes, et kuidas sa ei tea, kõik ju teavad, mina niisamuti. Sinnapaika see jäigi. Natuke hiljem sattus mulle end reklaamima näoraamatus järjekordne raamatuesitlus, eespool nimetet mehe autorlusega. Raamatu pealkiri oli õige imelik, meelde ei jäänudki ja kuna kuupäev ka ei sobinud, siis asi ants ja unustatud.
Küllap midagi ikka kripeldama jäi, sest kuna tutvustuses oli mainitud, et ka varem on midagi ilmunud, siis ma muidugi pidin asja kohe uurima. No ja siis nägin seda raamatukaant ja olingi tehtud. Kusjuures üsna niru reklaam ja sisututvustus on sellel "Nägemine on nähtamatu" raamatul, seda ma küll ütlen. Minust oli see seni täiesti mööda läinud. Oleks ju nüüdki läinud, ent tänama pean siis esmalt Õnnepalu, kelle esitlus oli, seejärel Sauterit, kes täitsa suvaliselt mis iganes põhjusel möödaminnes Tüüri tutvustas ja siis muidugi minu uudishimulikku loomust ja siis ka Herkki Erich Merilat, kes on esikaane kujundanud.
Nii palju sellest teekonnast. Juhus on pime, nagu minust targemad ikka öelda on tavatsenud.

Raamatust aga ikka ka, eks ole. Ainus puudus: õudselt vigu ja kohati segased lausekonstruktsioonid. Muus osas aga aboluutselt võrratu ja minu maitsele kenasti passiv. Ei puhas memuaristika, ei puhas reisikirjandus, mõlemat on aga mõnuga ja koos loovad sobiliku sümbioosi. Lood on paraja pikkusega, põhimõtteliselt eraldiseisvad laastukesed, tihtipeale vaimuka puändiga või muheda huumoriga pikitud. Korraga palju ei taha, aga paar lookest päeva lõpetuseks ideaalne maiuspala, šokolaadi asemel või nii. 
Autor ise tundub palju käinud ja palju näinud, sõnaga laia silmaringiga tüüp, ja seda kumab ka igast loost. Omaette väärtusena tahaksin esile tõsta tema suhet tütrega, kelle teravmeelseid tähelepanekuid ja mõttearendusi on siin-seal samuti väljatoodud. 
Õige natuke meenutas oma stiililt ehk teist minu suurt lemmikut - Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Viimane oli küll rohkem töödeldud-toimetatud, "Nägemine on nähtamatu" on ehk rabedam, aga olemust see ei muuda.
Kui mind nüüd petetud ei ole, siis mulle tundub, et "Mamma Engalandi miraaž" võiks samast ooperist olla. Kui nii, siis mul on jälle põhjust rõõmusatada :)

Igatahes häbiväärselt tagaplaanile jäänud raamat, millest on hirmus vähe juttu veebiavarustes olnud ja mille lugemiseta oleksin ma kolm korda vaesem. 

07 detsember 2017

Vihula mõis


Talv siia hästi ju tulla ei tahtnud, seega oli paras hetk Vihulasse seda otsima minna. Leidsin küll. Maa valge ja talvetunne kohe südames. Üleüldse hakkab mingi muster vist tekkima. Spaa võrdub jõulud ja jõulud võrdub spaa. Kevadsuvisel ajal sinna tõesti mul asja pole olnud, siis on väljaski tore, milleks veel seinte vahele end peita. Sügis tuleb aga alati sellise kapakuga, et ei jõua veel plaane tegemagi hakata, ja siis ongi juba jõulud ukse ees. Nii et jõulupuu ja -muusikaga need spaad enamasti mällu sööbivadki.

Vihula plussiks (teistpidi ka miinuseks) on kogu mõisakompleksi suurus ja hoonete arvukus. Tekitab väga mõnusa ja privaatse olemise kui külastajad ei ole kõik ühte suurde kombinaati topitud. Kuigi ega talvisel hooajal ja nädala sees ei ole ülerahvastatust muidugi ka karta :) Samas tähendab seesugune killustatus ka logistilisi ebamugavusi, kui me mõtleme hoolitsuste, basseini, restorani vms peale. Minu jaoks uudne kogemus. Samas võimalus eksootiliseks õhtuseks läbi lume basseinist tuppa jooksmiseks :) Kõige tülikam ongi ehk see massaažist tulek. Hästi mugav on lihtsalt hommikumantlis mööda koridore tuppa kõmpida, nüüd aga pead vammused selga ajama (õlise ihu peale!) ja kuumaks muditud luud-kondid külma kätte vedama. 

Massöör oli aga võrratu. Kahjuks ei taibanud nime küsida. Igatahes Rakverest käib ja seal on tal vist ka mingi (oma?) salong olemas. Mõne päeva pärast on ta ise Taimaale puhkusele minemas. Kui keegi siinkäijatest juhtub pilti kokku panema, siis võiks meid kasvõi eesnimega kostitada, teaks siis vähemalt tööandjalegi teda kiita. 
Kogu spaamajandus oli seal üldse selline mõnusalt rahulik ja lõõgastav ja hubane. Ei lastud hoolitsuste ajal Elmari tümakat ega Kuku Raadio uudiseid, ei olnud massaaži ajal operatsioonisaali valgustust ega muud jama. Pisiasjad, ent hirmus tähtsad.

Üheöine spaapuhkus pole aga muidugi mingi puhkus. Tagasi koju jõudes vajusin jalapealt Okasroosikese unne. Ja hakkasin uut puhkust ootama.

P.S. Pärast eelmise hooaja lõpupoole kõrberuudulise tagumise kehaosaga Grand Rose´st lahkumist olen ma aurusaunade ja nende teiste pisikiviruuduliste soojade istmete osas maru paranoiline, ent Vihulas läks selles osas äpardusteta :)