22 august 2017

"Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad" Rein Muuluka

Mahajäetud paikadesse suhtutakse mu meelest kirega, või ma tahan sedasi vähemalt uskuda. Sellised kohad ja hooned kas meelitavad ligi ja panevad vaimustunult kaasa mõtlema. Või siis jätavad kirglikult külmaks. Minu jaoks on need lapsest saadik ligitõmbavad olnud ja oma koduküla piires sai need ka risti-põiki läbi kammitud. Lapsena tundus see kõik müstiline, põnev, nagu poolelijäänud teatrietendus ja sina võid jalutada laval ringi, uurida dekoratsioone, piiluda kulisside taha. Kurbust ma ei mäleta.

Kurbus tuli hiljem... Iga koht, iga maja - see ei ole pelgalt pilt või lugu, see on AJAlugu. Ajalugu võiks olla järjepidev, ent sellistes paikades on see katkenud. Inimesed on viimase hetkeni seda paika armastanud, omaks pidanud, võib-olla ka vihanud ja maapõhja neednud, ent see on ikkagi olnud osa kellegi isiklikust ajaloost, elust, lapsepõlvest, õnnelikest või õnnetutest aastatest, pere- või tööelust - sõnaga, inimesest endast. Ja siis äkki on see kõik jäänud. Võib-olla jäänud äkitselt ja üle öö. Võib-olla hääbunud tasapisi. Ei tea ju, kuigi tahaks teada. Mõnes on veel jäänused potitaimest, teisal soolavakas soola põhjas, kuskil koltunud ajaleht. Oli elu  ja ühtäkki enam ei ole.

Seda enam tahtsin seda raamatut sirvida. Pigem on see pildiraamat, kuigi olemas ka võrdlemisi korralikud vahetekstid/sissejuhatused gruppidesse jaotatud pildimaterjalile. Samuti lühidad, kuid informatiivsed pildiallkirjad. Siin on mõisaid ja kirikuid ja tuletorne ja taluhäärbereid, kolhoosiaegseid hooned, raudteesildu ja tööstushooneid, militaarobjekte jpm. Pildid on must-valged, mis stiililiselt ilmselt õige valik, ent mõeldes, et sellest enamus on kaduvikuteel, oleksin eelistanud värvipilte. Mälupildid kipuvad sageli niigi ajas tuhmuma, võinuks siis füüsilisel kujulgi värvid olla :) Aga ikkagi, kiiduväärt töö!


21 august 2017

"Minu maailm" ja sinu maailm

Mina tean, milline on minu maailm, sinu maailmast ma suurt ei tea. Aga põnev oleks lugeda-kuulda küll. Tiit Pruuli maailmast saavad õige pea kõik huvilised osa. Ma olen sellest hetkest alates, mil kuulsin, kuidas Petrone Print Minu-sarja 100. raamatut tähistada kavatseb, juba õige elevil olnud.  Aga juba sel neljapäeval, 24.08 kell 17:30 Solarise Apollos ongi esikas! Jõekalda ja Margna seda veavad, muusikat kuuleb ka, Tõunilt ja Helena Pruulilt.

Tiit Pruuli kirjutab: "Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen."

Nii et, kui ma praamipileti raha kokku saan ja saare pealt maha õnnestub saada, siis kavatsen kohal olla. Tegelikult on juba ülim aeg linna põgeneda, sest noh... on august ja ämblikuid on sada korda rohkem kui muidu. Iga viimne kui kord duši alla minnes raputan ma eelnevalt rätikud, mida kasutada kavatsen, kõvasti läbi, aga selle ajaga, mis ma pesen ja need siis kätte võtan, on pikakoivalised need juba vallutanud. Ma tean, et nädal-paar veel, ja nad ronivad juba öösiti mu juustes kah. 

20 august 2017

Ma olen mäluturist Kuressaares

Saaremaal olen ma harjunud käima talveti. Suvel käisin ma siin viimati... umbes siis, kui ma siin abiellusin. Ja ega midagi ei ole muutunud - Kuressaare on ikka tõsiselt pulmapealinn (kui selline tiitel on üldse välja mõeldud). Aina üks tuututamine käib ja pulmaautod ja hobukaarikud tahavad pikali sõita, ei saa rahulikult ninagi uksest välja pista. Ja nagu kiuste, sattusin ma just nüüd ja siin "Midagi on valesti" lugema. Juhuseid ei ole olemas, seda ma ütlen :)

Ja nagu sellestki veel vähe oleks, võtsin ma öömaja Meedla Koja juurde. Mis tähendab, et tagantpoolt sain ma osa mitmest pulma ettevalmistusest - lilleautod, catering, ärevil pruutneitsid, teenindajate suitsupausid ("kui ma kell 7 lõpetan, pole mõtet hakata koju sõitmagi - kell 11 pean ju tagasi juba olema", "ma olen nii läbi, Red Bulli ja espresso peal pean ainult vastu", "kell 18 pead kindlasti toiduga jõudma, nad alustavad kohe sooja toiduga" jne, jne). Kui ma aga läksin peatänava äärde sööma, siis sain ma loomulikult osa majaesisel toimuvast, ehk fotograafide närvilised ootamised, pulmakülaliste kogunemised, avatud akendest kostuvad isamehe labased hüüded jms. Nii et, täismäng.
Hommikul Arensburgi sööma minnes, olid muidugi pooled külalised seal ees ja kogu eelnev öö hekseldati veel läbi. 


Positiivselt vaimustusin ma seekord aga Kuressaare kuursaalist ehk Ku-Kuust. Hea köögitiim hoiab koha värskena. Ruumi ja potentsiaali ju on, miks siis mitte seda ära kasutada. Lisaks oli meil sihikule võetud Kitarrilaagri raames toimunud kontsert, kus möllasid Eplik-Agan-Maaker. 

Muidu on Kuressaare naljakas, sootuks teine kui Kärdla või Hiiumaa. Aga see on teine teema juba. 

Ja mõni kohvik meelitab ligi ämblikuid. Ühel hommikul hommikust süües pidin ma kogu aeg üle õla jälgima, et mida ta seal kardinates toimetab, ära ka ei kavatsenud ta minna. Teine päev õhtul läbi lipates sattus televiisor kuidagi keset vaatevälja, ja kohe eriti karvase ämblikuga. Ma püüdsin mitte vaadata, aga nagu te isegi võite aimata, siis sellises olukorras pilk kohe vägisi kisub sinnapoole :)

P.S. Poes käies nägin ma aga üht kohalikku blogijat, väga veider. Sa tuled üle mitme kuu saarele, sa tead siit ainult üht blogijat ja... siis jalutab ta sulle lastega suvaliselt keset poodi vastu.

19 august 2017

"Midagi on valesti" Martina Haag


Ah, see oli hea, ma ütlen! Üle pika aja ma nautisin, sest see oli nii kümnesse tabav. Napp ja õige. Kuigi ma hoiatan kohe, et see ei pruugi kõigile sobida. Seda ei ole mõtet lugeda verinoortel, puruvanadel, äsja abieluranda jõudnutel jms tegelastel. Siis võib see tunduda nõme ja ebausutav ja te võite selle kergesti saastaks tituleerida.

Loe seda pigem siis, kui sa hakkad lahutama. Noh, ma võin kohe etteruttavalt ära öelda, et siis sa seda muidugi ei loe :) Kuigi, kui sa suudaksid, siis võiksid küll, see ei aita sind kuidagi, aga... leevendab. Kui sa oled juba ära lahutanud, siis on see küll igati paslik lektüür. Sa mõistad, et sa polegi ainus. Sa mõistad, et sa ei sure. Sa mõistad, et elu võib siiski edasi minna. Sa mõistad, et asjad lihtsalt juhtuvad. Sa mõistad, et see on üks kuratlikult hea õppetund. Ja kui vaene sa selleta oleksid.

Ma saan Haagi motiividest 101% aru kusjuures. Ta ei kirjuta ju midagi originaalset, kuigi teeb seda võrdlemisi hästi, kuid ta tundis ise samas olukorras olles puudust sellisest lugemisest. Ja kirjutas valmis, natuke siis isiklikule kogemusele toetudes. Või ka rohkem, ei tea nii täpselt. 

Kui teid see suhte pool ei köida, siis tegelikult leiab tegevus aset tundrus, üksildases matkamajakeses. Looduse ja iseendaga kooskõlas olemine on samavõrd olulised märksõnad siin. 

Muide, räägitakse, et Martina Haag on otsapidi Eesti päritolu. Mitte et sel antud loos suurt rolli oleks, lihtsalt väike kõrvalepõige.