14 oktoober 2017

Sinimustvalged hetked

Reisil olles otsin ikka Eestit. Seekord ei pidanud aga otsimagi - Eesti tuli ise minuni. Eestlasi liigub Portugalis ju palju. Ühel varahommikul Lissabonis üksi ringi kolades, õiendas üks noor ema oma umbes nelja-viieaastase lapsega järsku mu seljataga. Ei hakanud üle õla tagasi vaatama. Natuke naljakas ja natuke kõhe oli.

Portos sattusime samasse paati ühe kaasmaalastest paariga. Nemad ei õiendanud omavahel :) 

Sinimustvalge käekoti leidsin ka Portost, ühest suvalisest kaubanduskeskusest.

Alloleval pildil nähtav lipp jäi samuti juhuslikult ette, bussitiirul, kuigi tegelikult oli see maja vist võrdlemisi Ribeira lähedal, oleks võinud ka jalutades sinna jõuda. Saan aru, et siin toimetab Eesti aukonsul ja selle lipu juures on nii mõnigi blogija varemgi pilti teinud. 


Teemat jätkates... ma loodan, et kõik on enda jaoks eilsed tulemused jõudnud läbi analüüsida. Rõõmustamiseks küll eriti põhjust ju ei ole, vähemalt Tallinnas mitte. Ega mujalgi. Aga elame edasi, teeme siis ise oma väikseid tegusid ja loodame, et päris rappa kõik ei lähe. 

13 oktoober 2017

Livraria Lello - raamatupoe ilu ja hurm (22.09.2017)



Liiga palju kiidusõnu pälvinud kohtadega kipub see häda olema, et tegelikkuses on nad enda kohta käivate juttude hädised varjud. Nii olin ma aastaid piltidel imetlenud maailma kauneimate raamatupoodide edetabelite esikolmikusse kuulunud Livraria Lello & Irmao raamatupoodi Portos, Portugalis, ent vältides liigset vaimustumist :) 

Ja kuigi Portos kiskus meil õige kiireks, oleks olnud patt praktiliselt tee peale jäävat raamatupoodi oma silmaga üle vaatamata jätta. Valisime selleks olude sunnil üsna hommikuse tunne, kuigi ma kaldun arvama, et see oligi õige otsus. Teades vaid umbkaudset tänavanurka, kus see asuma peaks, ei vaevanud me end liigselt enam tänavanimede ja majanumbritega. Polnud ka tarvidust, sest rõõmsalt looklev inimsabajupp oli ise juba heaks teeviidaks.  


Kuna Livraria Lello kohta liigub igasugust, ka natuke ekslikku, informatsiooni internetiavarustes, siis ei maksa siit-sealt loetut ülemäära tõsiselt võtta. Info ei ole sihilikult eksitav, lihtsalt turistide aina kasvav huvi on sundinud kauplust tasapisi oma tööd ümber korraldama. Seega on möödas need ajad, mil sinna nagu harilikku raamatupoodi kaks kätt taskus sisse võis marssida. Saan aru, et tasuline sissepääs sinna on olnud alles mõned aastad, kui ma ei eksi, siis vist umbestäpselt kaks aastat. Pilet on selle ilu kohta loomulikult äärmiselt sümboolne (meil oli 4 eur/in, kuigi arvestades rahvamasse, ei imestaks, kui nad seda kergitama peaksid). Tähele peaks panema, et piletikassa asub mõni meeter eemal ja selle juures on teine järjekord. Nii et mitmekesi olles on kavalam keegi jätta poejärjekorda ja keegi saata pileteid ostma. 




 Peamiseks tõmbenumbriks ongi arhitektuur. Ilu on kõikjal sedavõrd palju, et ei tea, kas vaadata jalge ette maha, lakke või seinariiulite poole. Lagi on muidugi kõige mõnusam imetleda, sest seda uurides ei piira keegi su vaatevälja, sama ei saa ülejäänud raamatupoe kohta öelda :) Raamatupood ise on väga pika ajalooga, konkreetne neogooti stiilis hoone on valminud siiski veidi hiljem, 1906. aastal. 


 Raamatuäri siiski väga täbarasti ei näikse minevat, sest sees oli ka kassade juures järjekord. Inimesed ostavad nii raamatuid kui ka loomulikult poeteemalist nänni (märkmikud, kruusid, kalendrid jms). Kellel nüüd kohe tekkis õigustatud küsimus, et kas lõplik hind sedasi kalliks ei lähe, sest eelnevalt on ju ka sissepääsu eest tasutud, siis loomulikult on pood selle peale mõelnud. Ostu sooritades on su lõppsumma nelja euro võrra väiksem. 



 Alloleval pildil seisab noormees, kelle pärast ma endale - suure vaevaga - hankisin suisa kaupluses istekoha ja keda ma siis täie mõnuga jõllitasin. Pildilt nimelt ei aimdu, et ta on tegelikult väga stiilselt riides - lai kaelaside ja pintsak kui otse Oscar Wilde´i seljast. Esimesel hetkel pidasin teda ilmselgelt poetöötajaks ja seepärast nii julgelt pilguga õgisingi. Kui ma oma eksimust taipasin, võtsin veidi tuure maha :) Samas oleks siin väärt vihje poele, et nad võiksid oma töötajad tõesti veidi ajastutruumalt riietada. 

 Ma ei tea täpselt, kui tihti nad neid treppe siin värvivad, aga ma kahtlustan, et ikka päris tihti :)

 Raskete raamatuvirnade tansportimine laoruumist müügisaali on tehtud müüjatele veidi lihtsamaks - raamatukäruga võib spetsiaalsetel rööbastel "rallida". Tegelikult ma uidugi ei proovinud, kas see süsteem ikka toimib ka või oli pelgalt ilu pärast seal...






Lugesin mõni aeg tagasi kellegi sulest kerget kurtmist, et poes on suuresti portugalikeelne kirjandus müügil, võõramaalasel kaasa ostmiseks seega võimalusi kasinalt. Praegu peab küll tõdema, et ingliskeelset kirjandust hakkas silma arvestatav kogus, peaasjalikult muidugi klassikat. Küllap oleks ka prantsuse ja saksa keeles midagi leidnud, neid aga ei uurinud eriti. 

Ja kuigi pood tundub päris pisike ja valik piiratud olevat (ühtlasi oli see minu jaoks ainus piltide ja tegelikkuse erinevus), siis nagu näha, ka uut ja populaarset kirjandust, üle Euroopa laineid löövaid raamatuid oli portugali keeles saada. Seda Knausgårdi Talve-raamatut vist ei ole näiteks eesti keeles veel küll välja antud (ma muidugi ei ole ka tema eriline fänn ja ei ole üldse kindel, et teda peakski eesti keelde rohkem tõlkima :))).


Ma ei tea, mida targemad öelnud on, et mis täpselt raamatupoele sellise enneolematu kuulsuse toonud on... Pood on ju tõepoolest väga kaunis ja mulle sellest argumendist ka piisaks. Aga muidugi mainitakse kõikjal ära ikka Rowlingi sümpaatia selle vastu ja kuidas ta Portos õpetajana töötades oli siin poes palju aega veetnud ja siinse interjööri Potterisse sisse kirjutanud. Potteri-raamatute fenomenaalset kuulsust arvestades pole ime, et terved põlvkonnad just selle fakti pärast siia kokku jooksevad. Mina ei ole Potterit lugenud ega kinolinalt vaadanud ja seega ei oska kaasa rääkida, minu jaoks ei olnud see kindlasti põhjus siiatulekuks. Tahan loota, et Livraria Lello oleks ka ilma Potterita turismimagnet....
Igatahes on pood austusavaldusena autorile, või siis lihtsalt heale raamatusarjale, päris personaalse riiuli üles seadnud. 










Ma arvan, et seekord ei olnudki ilupildid ja kiidukõned asjata olnud, vaid see koht on tõepoolest külastust väärt. Arvestama peaks vaid, et seal on väga umbne ja õhuta ning rahvast pigem rohkem kui vähem. 

11 oktoober 2017

"Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?" Lembe Mõttus


Ei ole võimalik, et nii hea raamat on olemas. Kui siin täna väljas käies kleepusid tatised puulehed saapataldadest ninaotsani, külm on kogu aeg kontides ja pimedaks läheb enne kui on üldse jõudnud valgeks minna, siis paremat ja tujuloovamat lugemist annab otsida. Mõnusalt topakad naised (olgu pealegi, et ma saan aru, et nad ikka nii topakad siiski ei ole, lihtsalt loovalt lähenenud kirjeldustele). Loomulikult on mu erapoolikul vaimustusel ka põhjendus olemas:

1) autoril on reisil kaasas sõbranna - aga sobib tegelikult kes iganes -, keda on võimalik endast napakamaks kirjeldada, selline variant on igale autorile praktiliselt ideaalilähedane :);
2) ükskord ometi kirjutab keegi lõputult ämblikest, ILMA et paneks fotolisasse nende portreesid. Tõsi, see Agniti nimeline tegelane on minust siiski grammi võrra kõvem tädi, sest tema reisib koos RAIDiga, ma veel kohvrisse pole kaasa seda võtnud... kuigi kiusatus on muidugi;
3) loomulikult tunnen ma hingesugulust teiste hulludega, kes ei oska ujuda, aga teevad kõikvõimalike pähklikoortega ja päästevestideta paadiretked kaasa (ei propageeri sellist käitumist, aga nagu teada on, siis enamus sellistest reisidest jääkski toimumata, kui päästeveste ootama jääda);
4) lõpuks ometi lahkab keegi neis raamatutes natukenegi kohalike meeste überseksikaid riistakatteid. Või nimetage neid riietusesemeteks, kui te just peate. Pildimaterjali oleks võinud rohkem olla - äkki järgmisel korral?;
5) ja muidugi need tüdrukute viinasaagad, need olid ekstraklass (ei propageeri alkoholi, eriti kuna hetkel on käimas mul kampaania "oktoobris ei joo"). Proua Agnit, nagu me nüüd teame, saab igas olukorras abi viinast - õhkutõus või maandumine, peldik öömaja, ründavad ämblikud, krokudest kubisev jõgi, liiga palav ilm, liiga külm ilm (vabandust, selle mõtlesin kohapeal ise välja!), puudulik toidupoolis, liigne riis. Ja kui kõik eelnev on igati mõistetav ja respektaabel, siis lagi oli see, kui viin oli abiks (?) liigse kava pruukimise leevendamiseks või umbes nii :)))))))) 

Igatahes on nüüd lood sedasi, et Paapua Uus-Guinea ma siiski lülitan reisiplaanidest välja. Pagan, see on liiga eksreem mu õrnale hingele :) Saalomoni saared kõlavad juba õige põnevalt, aga saan aru, et seal võib omadega ka orki lennata, nii et peab rohkem uurima. Aga vot Vanuatu võiks küll kõne alla tulla, see hakkas mu peas juba helisema. Õnneks on nüüd ka teada, et läbi Austraalia ei maksa ühtegi lendu võtta. Muide, see austraallaste lennupiletitega narrimine tuli mulle tuttav ette, neid jutte on ennegi kuuldud. 
Vanuatust oleks tegelikult rohkem tahtnud lugeda. Mõistan, et tol esimesel korral jäigi see reisi lõpuossa ja lühikeseks, kuid selgelt on ju öeldud, et autor läks sinna hiljem veel tagasi. Kuhu jäid need muljed? Ootan.

Lugemise väljakutse 2017
Nr 31, Raamat, mille kaanepildil on eemalduv inimene

10 oktoober 2017

Hommikune äratus

Esimest korda elus olen ma kimpus unehäiretega, pärast reisilt naasmist ei saa ma kohe kuidagi enne kella 1 öösel sõba silmale. Mistõttu venivad ka mu hommikused ärkamised kahtlaselt lõunasse.

Täna tegin silmad uskumatult vara lahti. Kostus mingi imelik muusika. Oma maja muusikat tunnen ma hästi, sest seda kostub vaid ühest kõrvalasuvast kontorist ja sealtki väga harva (ja põhimõtteliselt ainult minu dušikabiini - ma ei teagi, kas pidada seda luksuseks või ebameeldivaks kõrvalnähtuseks). Sealne muss sisaldab üksjagu biiti, soovitavalt veel hästi monotoonset. Tänane muusika ei hiilanud ei biidi ega montoonsusega. Ikkagi ei saanud ma aru, kust see tuleb. Käisin rahutult korteris ringi ja surusin kõrva nii seinte, põranda kui ka lae vastu. Viimane on kunstiline liialdus, füüsiliselt suht võimatu ka. Tänaval oli kõik tavapärane, ainus kahtlusi tekitav tegur oli kaks väikebussi Katharinenthali kohviku juures ja mõned neoonvärvilistes tööriietes meesisendid seal läheduses. Mõtlesin, et mis ajast töömehed bussidega seal hommikukohvi ostmas käivad?!
Muusika ja mikrofoni kostva kõne panin lõpuks valimiste arvele - siis juhtub igasugu kahtlaseid asju tavaliselt. 

Osavad äratajad täies hiilguses, ehk et mida ei näe aknast, seda näed internetist
Kohvilauas istudes kimas akna alt mööda uus retrotramm. Kuna see on siin tühjalt vuranud juba mitmel hommikul, siis ei teinud esiotsa väljagi. Kui ma aga nägin, et trammi puupingid on täis ontliku väljanägemisega tumedasse riietunud väsinud onkleid, sain aru, et tegemist saab ainult pesudorõõmsa valimisaegse maski ees heitnud ja tegelikkuses puruväsinud linnaisadega. Avamine siin ja avamine seal, kogu aeg õnnis nägu ees, samal ajal on sisepinged erakonnas, tuult täis rahakott ja lõputu ärevus pühapäevaste tulemuste eel... Nii kahju.

Pildid on Postimehe veebilehelt, aitäh!