12 juuni 2017

"Liivalaia" Heljo Mänd


Kas teil on ka päriselus tuttavaid või sõpru, kellega kohtudes võite kindel olla, et nad lähima kümne minuti jooksul jõuavad mingi äärmiselt negatiivse või masendava sõnumini? Eluraskus surub neid permanentselt maad ligi, nende ümber toimuvad ainult draamad, mõrvad, kuriteod või muud leebemad möödalaskmised. Kui ei ole juhtunud mingit üleriigilist pahategu, siis tehakse neile tavaliselt liiga töö juures, naaber on loll, sugulased elu hammasrataste vahele jäänud, maakeeli öeldes on just nemad need lilleksed kesk p...merd (vabandust!). Kusjuures need inimesed võivad mingis teises olukorras või mingis valdkonnas olla täiesti sümpaatsed, andekad ja vahvad tegelased. 

Midagi säärast tundsin ma "Liivalaiat" lugedes, ei tahtnud sugugi, aga tundsin. Kui see oleks esmakordne tunne Mändi lugedes, siis püüaksin teda kaitsta ja õigustada, et ehk on tegemist isemoodi arveteklaarimise-raamatuga, aga mulle meenub, et sarnase tundmusega seisin silmitsi ka tema varasemaid memuaare lugedes. Tal on kauneid kirjanduslikke kujundeid, ta oskab sõnaga ümber käia, puhttehniliselt võttes on teda meeldiv lugeda... kui vaid ei oleks seda poriga üle valamist, mida ta juba mitmed aastad harrastab. "Nartsisside..." puhul suutsin sellest veel üle olla, see küll jättis pärast lugemist rõhuva tunde, aga ma uskusin helgemasse homsesse. "Kassikäpa" ostsin veel, aga "Kurereha" enam ei suutnud, ei mäleta, aga vist isegi ei tahtnud seda raamatukogustki laenutada. Kui ilmus "Elukaarel" andsin uue võimaluse, kuid masendav alatoon ei olnud sellestki raamatust kadunud. 

Nüüd "Liivalaiat" lugedes tekib juba sportlik hasart, et kui kaua veel? Pisukene elusügise nukrus käib ju asja juurde, aga teiste materdamist, õelaid torkeid ja varjulisi mälestusi see ei õigusta... Võin mõista tema enesehaletsuse ja kibestumise algallikaid (raske lapsepõlv, rambivalgusest koduperenaiseks, lisaks keskmisest armukadedam mees jne), kuid ei mõista, miks märklauaks saavad kogu aeg teised inimesed, nagu oleksid nemad tema hädade põhjustajad. See oleks vesi kollase meedia veskile, kui tegemist ei oleks enamasti inimestega, kes juba igavikuteele astunud.
Ma ei taha, et mul raamatut sulgedes paha hakkab, aga ometi hakkab... 

Ühe helge noodi siit siiski leidsin - pildivalik oli imeilus :)!



Lugemise väljakutse 2017
Nr 32, Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine

03 juuni 2017

Jälle tuleb hirmus põnev suvi

Annan ka siinmail märku, mille kallal me kõik see aeg nokitseme ja mida oodates nii õhevil oleme.

Suvi 2017 peaks Soonlepa karjamõisas laias laastus selline välja nägema:

15.06 kell 19 Fopaa! Püstijalakoomikute Hiiumaa etendus
21.06 kell 18 Suve alguse kiituseks - Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas
29.06 kell 19 Ain Agan, Andre Maaker ja Maian Kärmas
08.07 kell 18 Rahvatantsutrupp Tuuritajad (Pala vallast)
08.07 kell 19 Helin-Mari Arder ja Andy Fite
09.07 kell 19 Keelpillikvartett SEELE (Eesti-Soome-Holland)
15.07 kell 19 Ooperigala: maestro Mati Palm (bass), Pavlo Balakin (bass), Jana Boiko (metsosopran)
21.07 kell 19 Operetigala: Angelika Mikk, Juuli Lill, Andres Köster ja teised
27.07 kell 19 Suvine samba-  Helin-Mari Arder Trio (Teet Raik-kitarr, trompet, Ara Yaralyan-kontrabass)
29.07 Homecoming Festivali raames esinevad tudengid koos oma ala meistritega, Homecoming Vocal Ensemble, orkester Animato, erinevad festivali solistid.
03.08 kell 19 "Kuidas ma koera sõin" Lauri Saatpaluga (VAT Teatri etendus)
04.08 kell 19 "Kuidas ma koera sõin" Lauri Saatpaluga (VAT Teatri etendus)

Nii et tulge aga kuulama-vaatama :)!

01 juuni 2017

"Neverland" Urmas Vadi


Väga vadilik inimhingede psühholoogia lahkamine, mis võiks massidele meeldida. Mulle ka meeldis. Päris inimesed, nende päris elud, samas pisukese fantaasiamekiga, lisaks kohatise muheduse. Me võime ju oma elu võtta kui üht lõputut hädaorgu, ent teisalt on meie võimuses väga kerge vindiga sinna mõnusat huumorit juurde keerata. Vadi on umbes nii ka siin raamatus teinud. 

Ja üleüldise liistakate vahele on siis vahelduseks natukene kopsakama üllitisega tegemist, jagus koguni mitmeks õhtuks. 

Viimast lehte pöörates tabasin end mõttelt, et kuidas saavad pealtnäha nii tavalised elud nii põnevad olla, et ei malda raamatut käestki panna, aga vaat saavad. 

29 mai 2017

"Rootsi kuninga valge laev" Carl Mothander



Mothanderi austajate järjekordne maiuspala :) Kuigi ma saan aru, et eesti keeles ilmus see esimest korda juba 2011. aastal ja kõik on selle juba läbi lugenud. Stiili poolest jätkab autor tuttavat ja tuntavat joont - väga kaasaegselt mõjuv, ladus ja olmeline, sekka muhedaid vaimukusi ja teravmeelseid tähelepanekuid. Olgu vahelepõikena mainitud, et kirja on need mälestused pandud peaasjalikult 1940ndatel, rootsi keeles ilmus 1949. aastal. 

Hindamatud mälestused mu meelest. Selle aja pöördelistest sündmustest ei ole just kuigi palju häid kirjutajaid - mõni, kes oleks võinud kirjutada, oli kahjuks liialt suukorvistatud ja need, kes said kirjutada, olid piisavalt vara siit lahkunud, nii et nende mälupagasis ei olnud kõike väärilist. No ja eks nii mõnigi paguluses kirjutaja tegi seda ka häirivalt sentimentaalselt või kippusid ajatolmu all faktid ja vaatenurgad moonduma. Mothander oli aga võrdlemisi ideaalilähedane kirjutada, sest lisaks mahlakale ja haaravale keelele oli ta ka juures ja kohal. Lisaks jõudis enne lahkumist Rootsi piisavalt kaua Eestis elada, üldse oli tema suhtumine siinsesse rahvasse ja kultuuri äärmiselt soe. See ei olnud üleolevalt saksik, vaid kuidagi austav ja lugupidav. 

Nagu pealkirjastki nähtub, siis seekord ei ole teemaks niivõrd Mothanderi isiklikud seiklused kuivõrd just ligikaudu 7000 rannarootslase päästmisaktsioon, millega autor pea algusest lõpuni seotud oli. Nii ongi siin kaante vahel juttu Rootsi suhtumisest oma pisikesse rahvakildu, on Eestis kohapealseid liikumisi (Mothander käis 40ndate alul korduvalt rannarootslaste külasid läbi, nii rannikul Tallinnast Haapsaluni kui ka väikesaartel), on korduvad Saksamaa visiidid tutvumaks baltisakslaste repatrieerimise tulemustega, lisaks kohtumised ja vestlused kõrgete ametnikega, kuni kõige olmelisemate probleemideni välja (sobivate laevade hankimised, siinne inimeste transport, et nad õigel hetkel õigele laevale saaksid jne, jne). Äärmiselt põnev, detailiderohke ja ehe mälestusteraamat. 

Teemad on üldiselt siin tõsised ("Kulinaarsete vestete" hedonistlik ja hõrk toon on mõjuvatel põhjustel tagaplaanile nihkunud), kuid mõned humoorikad seigad on sisse põimitud ometigi. Näiteks Mothanderi kosjasobitajaks olemine või masinaõlis valmistatud toidust tingitud kõhuseiklused. 

Lugemise väljakutse 2017
Nr 35, Raamat, mille pealkirjas on värv